„Meie lapsukeste „Kaksteist kuud” muutub üha rohkem täiskasvanute näidendi nägu,” nentis juhiabi 22. veebruari hommikul, kui viies õpilasnäitleja oli saanud testil kaks kriipsu.

„Mnh,” mõmises draamaringi juhendaja ning õngitses magusa ampsu lavastuse rekvisiidiks mõeldud kommikarbist ning pistis selle maski.

„Suu on maski all,” märkis juhiabi kaastundlikult.

„Mnja,”nõustus lavastaja, kiskus takistaja eest ja lükkas kommi suhu. Leebe šokolaad rahustas, kuid pani ka mõtte kiiremini tööle.

 „Homne esietendus toimub, lapsed juba nii ootavad, ma ise muidugi ka,” lausus näitejuht otsustavalt.

Äkki tõstis ta rusika ja kraaksatas nähtamatu vaenlase poole:”Tagane, saatan! Me ei anna alla!”

Alla nad loomulikult ei anna, sest krooniga kolli kiuste oli draamaring juba septembris hoolikalt hakanud proove tegema ja jõuluseks esietenduseks valmistuma. Tige viirus oli juba siis saali akna taga vastikult irvitanud ja noppinud püüdlikke harjutajaid tõvevoodisse. Kui detsembris ka kaks peategelast kolli seltsis koju pidid jääma, tõstis näiteringi juhendaja käed üles ja andis alla. Esietendus lükati veebruari. Jaanuaris jätkusid ettevalmistused täie innuga, sest siht oli silme ees.

Kroonkoll tiirutas ikka vihaselt ringi, sest ta oli lootnud, et tõvekartus on kohutanud näitemänguhuvilised oma plaanist taganema.

„Harjutage aga harjutage! Küll ma midagi välja mõtlen!”sisistas viirus ning sügas oma kroonilist keret ja istus lumehange plaani pidama.

Ilmselt valmistus koll hoolikalt, sest nädal enne plaanitud esietendust hakkas ta armutult jälle näitlejaskonna ridu hõrendama. Näitejuht lahmis mööda koolimaja ja palus õpetajaid asendajateks.

Kiiresti kombineeriti täiskasvanutele kostüümid ja iga päev võis kuulda koll saalist harjutajate hääli.

Tigedamast tigedamalt välkusid viiruskolli silmad veebruariõhtu hämaruses, aga vaprad näitlejad alistunud.

23. veebruari hommikupoolikul pidas koolipere lippude lehvides vabariigi aastapäeva ja draamaringi täiskasvanutega täiendatud seltskond kinkis kodumaale vaevaga lavale toodud „Kaksteist kuud”.

Aga ega kollgi rõõmust ilma jäänud: ta sisustas draamaringi juhendaja ja ühe asendusnäitleja koolivaheaja peavalude, palaviku, nöha ja teiste toredate viirustunnustega.

Aga me ei andnud alla!